Abstract: Yet again a marathon I could successfully finish (I had a nasty accident last time). It was great fun but again, it feels kind of snobby to write in English about something so utterly Estonian.
Tallinna Rattamaraton
Rada oli tõesti hästi ette valmistatud ja väga mõistlikult üles ehitatud: tehnilisemad tõusud ja metsavehe vaheldus kenasti maantelõikudega. Selles mõttes oli tegu täieliku vastandiga Mulgi maratonile, kus kruusalõigule on vahele pikitud mõnisada meetrit heinamaad mis läheb uuesti kruusaks üle. Ei saa öelda, et see kuidagi kergem või raskem oleks, aga mulle meeldib nii rohkem.
Espordi foorumis (www.esport.ee) küsis keegi rehvide kohta ja sai vastuseks, et Kõrvemaal ei ole kunagi porikummi vaja läinud ja ei lähe seekord ka. Paraku taas kord näide sellest, et seesinane foorum on käest ära, kuna kusagil 20 ja 30 kilomeetri vahel oli _väga_ palju mudaseid kohti ja ka muus osas ei olnud rada just kuivemate killast. Kui ei usu, vaadake pilte (näiteks see). Kokkuvõttes kulusid porikummid täiesti ära, ilma oleks üsna raske olnud.
Nagu öeldud, oli rada väga hea ja konkreetseid nõuandeid ohtlikest või keerulistest kohtadest anda ei olegi. Ainus kindel nõuanne on mitte alustada lõpuspurdiga liiga vara. Viimasel viiel kilomeetril on kuus rämedat tõusu (20, 15, 10, 20, 10, 15 meetrit kõrguste vahet), nendeks on vaja jõudu varuda.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment